1. DRESSUURIST.
2. REEGLID KOERAGA SUHTLEMISEL.
3. DRESSUURI PÕHISALADUS.
4. KÄSKLUSE  "SIIA"  ÕPETAMINE.
5. KÄKLUSE  "ISTU"  ÕPETAMINE.
6. "ISTU"   PAIGALE JÄÄMISEGA
7. KÄSKLUSE "JALUTA" ÕPETAMINE
 
DRESSUURIST, MIDA SAAB OMA KOERALE TEHA IGA KOERAOMANIK.

Õpetatud koer on pere täieõiguslik liige ja ustav kaaslane nii kodus, väljas jalutades kui reisidel. Ta oskab ennast igas olukorras üleval pidada: nii hulga inimeste seas kui koerte karjas ilma, et peremees peaks teda häbenema jalutusrihma otsast vabastada. Õpetamata koeral ei ole koolitatud koera ees mitte mingisuguseid eeliseid - ta võib vaid peremehele peavalu valmistada. Mida siis teha selleks, et perre võetud koeraga koos veedetud aastad oleks teile ja koerale rõõmsad? Mida peavad teadma tublid koerad?

ELEMENTAARSED REEGLID KOERAGA SUHTLEMISEL

- Mida iganes te koeraga ei tee - ärge unustage “karja” hierarhiat.
- Ärge kuritarvitage oma “karjajuhi” positsiooni.
- Hoolitsege selle eest, et usaldus oleks alati mõlemapoolne.
- Ärge jätke koera üksinda väikese lapse juurde.
- Vead, mida koer teeb, tuleb parandada koheselt, aga mitte minutite või tundide möödumisel.
- Jälgige ennast ja oma tegevuse järjekindlust.
- Ärge valage oma halba tuju koera peale välja - ta mõistab seda oma moodi.
- Ei maksa loota, et teie koer orienteerib end teie järgi, teie peate tegutsema vastavalt koera iseloomule ja käitumisele.
- Koera ei veenata sõnadega.
- Kõik perekonnaliikmed peavad koera õpetamisel jälgima, et käsklused oleks ühesugused.

DRESSUURI PÕHISALADUS ON JÄRJEKINDLUS!!!

Millal alustada koera õpetamisega? Seda tuleb tegema hakata kohe! Alguses muidugi mitte dressuuriväljakul, vaid toas, kodus - mida vähem on õpetamise algperioodil segavaid faktoreid (võõras koht, võõrad inimesed, autod, müra, teised koerad jne), seda rohkem saab kutsikas (koer) keskenduda ning paremad on ka tulemused. Kui käsklus on juba tuttavas keskkonnas omandatud, hakatakse seda kinnistama koera jaoks uudsetes kohtades, lisades järjest segavaid faktoreid.

Koera õpetatakse kiitustega. Käskluse õige täitmise korral tuleb koheselt koera kiita, anda maiustust. Käskluse mittetäitmise korral ei maksa koera peale karjuda (koeral on palju paremini arenenud kuulmismeel kui inimesel) ega kaotada enesekontrolli, vaid püüda uuesti leida sobivat momenti (koer ei tegele “kõrvaliste asjadega”) ja käsklust korrata. Karistada koera dressuuri käigus tegematajätmise eest ei ole mingit mõtet. See põhjustab koeral dressuuriga seotud negatiivseid emotsioone.

Koera karistamine peab toimuma vahetult “pahanduse” kordasaatmise ajal või selle lõppedes koheselt. Hilisema karistamise korral ei saa koer aru (s.t. saab valesti aru), mille eest ta on karistuse teeninud. Tüüpiline näide: te kutsute koera enda juurde käsklusega “SIIA”, aga koer ei tule. Kui koer lõpuks ise teie juurde tuleb või ta kinni püüate ja siis karistate, saab koer aru, et teda karistatakse just peremehe juurde tuleku eest. Järgmine kord on koeral veel väiksem soov peremehe juurde tulla, kuna see seondub negatiivse emotsiooni - karistusega. Eeldades, et koer tahab loomult igati oma peremehele meele järele olla ja mõistab väga hästi hääle intonatsiooni järgi peremehe tuju, piisab kergemaks karistuseks koera noomimisest tõreda häälega (”EI”, ”FU”). Suuremate “pahanduste” korral võib lisaks koera turjast sakutada.

Ajaleherulliga koera löömine võib tunduda küll väga süütu karistusena, kuid selle tagajärjel võib koeral hiljem tekkida hirm kepi ees ja heli, mida löök tekitab, samuti põhjustada tulevikus sarnase heli kuuldes (iseloomulik sahin) ebakindlust. Koera löömine (sõltumata millega) võib lisaks ebakindlusele tekitada ka hirmu vastava rekvisiidi ees ning otsustaval momendil pole võimatu, et koer jätab pere(mehe) kaitsmise ja jookseb hirmunult minema. Kõige halvem koer on aga arg koer.

KÄSKLUSE  “SIIA“  ÕPETAMINE.

Kahtlemata valmistab omanikule suurt rõõmu lasta oma hoolealune jalutusrihma otsast parki jooksma teades, et koer esimese kutsumisega uuesti peremehe juurde tuleb. Koer, kes ei täida käsklust “SIIA”, on sunnitud kogu oma elu rihma otsas elama, sest vastasel juhul võib ta seada ohtu nii ennast, kui teisi. Kui teie koer ei täida käsklust “SIIA” võite lugeda, et teil ei olegi koera.

Käsklus siia on peale koera nime kinnistamist esimene asi, mis koerale selgeks tuleb teha. Ei ole võimalik õpetada koera, kes peremehe juurest lihtsalt minema jookseb. Alustada tuleb koerale tuttavates kohtades - kodus või seal, kus puuduvad segavad faktorid - inimesed, teised koerad, kassid, autod, müra jne. Alles käskluse kinnistudes (kui koer juba täidab käsklust “SIIA”) võib vähehaaval lisada faktoreid, mis koera keskendumist võivad segada.

Samuti peab jälgima, et käsklus ikka koerani jõuaks. Mänguhoos ei pruugi koer käsklust kuuldagi. Hea mängimisinstinktiga koeral on tavaliselt ka head õppijad, kuid mitte nende oma mängude ajal. Kui koer käsklust ei täitnud, tuleb seda mõne aja pärast uuesti korrata, mitte ühtejärge hüüda. Käskluse täitmisel peab hoolitsema selle eest, et koeral tekiks alati positiivne emotsioon. Selleks tuleb õpetamise algetapil koera kiita, anda koeramaistust.

Toas (kodus) võib alustada järgmiselt: Istute ühe oma perekonna liikmega põrandal üksteisest 2-3 m kaugusel. Koer on jalutusrihma otsas, teie kaaslase juures (kui koer muidu ei püsi, hoida kergelt seljast). Teie käes on aga jalutusrihm ning kutsute koera “SIIA”, tõmmates vajaduse korral kergelt jalutusrihmaga enda poole. Kui koer tuleb teie juurde võtate esmalt kaelarihmast kinni ning kiidate seejärel ohtralt koera, andes esialgu ka koeramaiustust. Umbes kümme korda harjutanud - vahetage kaaslasega osad - nüüd kutsub tema koera enda juurde. Vahepeal laske koeral 2-3 minutit puhata. Kui koer tuleb iga kutsumise peale jätkake harjutust ilma jalutusrihmata. Edaspidi suurendage vahemaad (kui koer tohib käia ka teistes tubades minge ise teise tuppa). Jätkama peab seni, kuni koer tuleb iga kutsumise peale ilmeksimatult teie juurde.

Edasi jätkatakse väljas kohtades, mis on koerale juba tuttavad ning kus ei ole esialgu koera segavaid asju (müra, teised koerad, kassid, jne). Abiks on vaja 5-10 m jalutusrihma. Algul hoidke lühemalt (2-3 m) kinni, edaspidi suurendada järjest vahemaad. Kui koera tuleb teie juurde sättige ennast nii, et koer jääks teie vasaku jala juurde. Kui koer kutsumise peale ei tule, võib rihmast kergelt tõmmata. Algul laske koeral rihma otsas jalutada seni, kuni ta ise teid märkab ja kutsuge alles siis. Harjutuse edenedes suurendage tasapisi vahemaad ja kutsuge ka siis, kui miski segav asjaolu on koera tähelepanu haaranud. Viimasel juhul hüüdke enne käsklust “SIIA” koera nimepidi. Kui koer kohe kutsumise peale ei tule, tõmmake jällegi kergelt rihmast. Muidugi ei tohi unustada peale käskluse täitmist koera kiitmast, maiustust andmast.

Ühe jalutuskäigu ajal korrake harjutust 3-4 korda. Kui koer ei suuda oma tegevust katkestada, et teie juurde tulla, proovige mõnes teises kohas, teiste ärritajatega. Mida enam koer kuuletub, seda rohkem ja erinevaid “segajaid” tuleb lisada. Õpetuse lõppeesmärgiks on koera kohene peremehe juurde tulek, vaatamata sellele kuivõrd huvitav  tema tegevus ei oleks.

Kui koer käsklust ei täida, ei tohi enesekontrolli kaotada ning käsklust “SIIA” hüüdes häält tõsta või närviliselt kordama hakata - koer kuulis seda, kuid pidas oma tegevust tähtsamaks. Tuleb minna tagant vaikselt koera juurde, võtta ülespoole suunatud peopesadega  kõri juurest kinni, viia koer uuesti lähtepositsioonile ning kiita. Enesekontrolli kaotades ja järjest karjudes ning närviliselt käsklust korrates   saavutate vaid seda, et koer hakkab käsklust ignoreerima ning peab peremeest täielikuks idioodiks.

Kui koer tuleb juba 10 m kauguselt iga kutsumise peale peremehe juurde, võib jätkata jalutusrihmata. Edaspidi suurendage vahemaad koeraga ja lisage segavaid faktoreid. Nüüd võite  vähendada korrapäratult maiustuste andmist (kiitmist mitte!). Vaatamata sellele, et teie koer täidab juba laitmatult käsklust “SIIA” ei tohi õpetust lõpetada. Koera peab regulaarselt edasi treenima.

Käskluse “SIIA” , nagu ka kõigi järgnevate käskluste õpetamisel tuleb järgida endale valitud koera tõugu ja iseloomu. Mastiffi tüüpi koerad ei pruugi käsklusi kohe kiiruga täitma tõtata nagu teenistuskoerad. Nad näitavad et nad on ka isiksused ja jõuavad enne peremehe juurde tulekut ka puu juurde jalutada ja jalga tõsta.

Koera füüsiline koormus ja füsioloogilised vajadused peavad enne treeningut olema rahuldatud. Selleks peab ta saama piisavalt vabalt liikuda (“JALUTA”) . Vastasel juhul hakkab koer füüsilisi pingeid treeningu ajal  maandama.

Eriti raske on õpetada ühe kuni kahe kuu vanust koera, kuna just siis avastab ta enda jaoks maailma. Kõik on uus ja huvitav. Seetõttu tuleb niisuguses vanuses kutsikatega tegelemisel pühenduda rohkem uute asjadega tutvumisele, kui miski peaks teda ehmatama tuleb kutsikat julgustada.

Koera ei ole soovitav 3-4 tundi (vanemaid koeri veelgi kauem) enne treeningut toita. Muidu kaotame ühe olulise stiimuli, positiivse emotsiooni tekitaja koera jaoks - koeramaiustuse. Lisaks sellele võtab seedimine ligi kolmandiku elutegevuseks vajalikust energiast. Suurema kõhutäiega kaasnev füüsiline pingutus võib põhjustada aga väga ohtliku trauma - mao väändumise.

Harjutust “SIIA” korratakse ühe treeningu ajal 15-20 korda. Kui koer kipub väsima pidage mõneminutilised pausid, mis tuleb teha koerale võimalikult igavaks (koerast mitte välja teha ega lasta mängida). Kui koer ei kuuletu õpetamise algul, võib teda jalutusrihmast kergelt enda poole tõmmata. Kui koer on jalutusrihmata ja ei kuuletu, ei tohi koera taga ajama hakata, vaid vastupidi - teha, nagu jookseks teie ise ära. Koer, kartes peremeest kaotada, järgneb tavaliselt talle. Treening lõpetatakse käsklusega “JALUTA”.

Võimalikud vead:
- Vaatamata sellele, et koer ei tulnud kutsumise peale teie juurde - ajas kassi, jalgratturit vms taga või tegi muud pahandust - ei tohi koera kunagi karistada siis, kui ta lõpuks teie juurde tuleb (te ta kätte saite). Koer ei mõista, mille eest teda karistati ja seostab seda just peremehe juurde tulekuga. Mida enam koera niiviisi karistada, seda vähem on tal soovi peremehe juurde tulla.

- Kohe peale enda juurde kutsumist ei ole soovitav koeraga kodu poole astuma hakata. Vahepeal tuleks koera silitada, jalutada. Vastasel juhul võib koer hakata peremehe juurde tulekut seostama koju minekuga (pidu on läbi).

- Võimalikke segajaid tuleb ennetada ja koer enne rihma otsa panna. Kui instinktid (liikuva objekti tagaajamine vms.) on koera juba kaasa haaranud on teda väga raske peatada. Neid tuleb ennetada ja ära hoida. Kui te seda ei suutnud ning koer ikka ära jooksis ärge hakake teda närviliselt tagasi kutsuma ega taga ajama - liikuge hoopis koerast eemale. Koer võib kartma hakata, et teid kaotab ning tagasi tulla. Kui koer ise ei tule hiilige talle vaikselt ja rahulikult ligi, pange ta rihma otsa ning alustage õpetust sellest kohast uuesti, kus pooleli jäi. Mitte mingil juhul ei tohi koera karistada, sest siis on teda järgmine kord veel raskem püüda. Kui koer teie juurde tuleb ärge andke maiustust enne, kui olete kaelarihmast rahulikult kinni võtnud. Vastasel juhul võib koer peale maiustuse saamist uuesti ära joosta ja “kassi-hiire” mängu mängima hakata enne, kui olete tal rihmast kinni jõudnud võtta.

- Kõik pere liikmed ei kasuta sama käsklust. Võib arvata, et olete koerale käskluse “SIIA” selgeks õpetanud ja väga erinevates olukordades kinnistanud. Reaalses elus võib aga vaatamata kõigele väga ootamatuid olukordi ette tulla, kus koera käitumist on raske ette ennustada. Ettenägematutes situatsioonides on parem nii koera, teiste kui enda tervise huvides koera jalutusrihma otsas hoida. Samuti ei tohi käsklust “SIIA” ikka ja jälle uuesti erinevates situatsioonides unustada läbi mängimast - ka koer unustab.

KÄKLUSE  “ISTU“  ÕPETAMINE

Ei ole vist ühtegi koeraomanikku, kellele ei teeks rõõmu, kui tema suuremat tõugu naljajalgne sõber peremeest nähes ülevoolavast rõõmust sülle hüppab või ennast ukse pilust välja pressib teid jalust maha jookseb ja välja tormab.

Sääraste “trikkide” vältimiseks on parim rohi käskluse “ISTU” õpetamine. “Istu” õpetamiseks on kaks eri metoodikat. Koer peab istuma peremehe vasaku jala kõrvale. Käskluseks on “istu” ja þest (parem käsi küünarnukist 90° üles tõsta ja järsku alla lasta (puusale langetada)).

Treeningut alustatakse varem õpitud käskluste kinnistamisega (“SIIA”), seejärel lastakse 2-3 min. koera puhata (“JALUTA”) minnakse uute harjutuste juurde. Samal ajal käsklusega “istu” (selgelt, käskivalt) ja þestiga võib koera rihmast kergelt üles taha tõmmata ja lauljale vajutada. Kaelarihma hoidke vasakus käes, koerast 20-30 cm kaugusel, ise seiske koerast paremal. Kasutada võib ka peibutist, tõstes seda käskluse ajal korraks koera koonu juurde (silmadest natuke kõrgemale, et ta seda nuusutada saaks ning seejärel tahapoole nihutada (et koer selle kättesaamiseks on sunnitud istuma). Samaaegselt peibutise andmisega kasutage käsku “ISTU”. Muidugi järjekindlalt (kõrgema hääletooniga “TUBLI” või “HÄSTI”) kiita koera. Kui ta istub, andke peibutistoitu. Harjutust korrake siis, kui koer ise peremehe juurde tuleb.

Võimalikud vead:
- Koer tõstetakse liiga kiiresti üles.
- Ei tohi nõuda, et koer (juba alguses)  pikka aega istuks.
- Koera juurest ei tohi enne ära minna, kui ta on käskluse “ISTU” hästi omandanud.
- Käsi peibutusega on liiga kõrgel - koer hüppab, käsi peibutisega on liiga madalal - koer ei istu.

Harjutust korrake 5x päevas, soovitavalt (alguses vähemalt) nädal järjest. Mõned koerad võtavad käsklust “ISTU” lennult ja kui tahavad midagi maitsvat saada, istuvad demonstratiivselt peremehe ette maha. Kui koer täidab iga kord käskluse “ISTU”, vähendage maiustuse andmist. Ebaregulaarne kiitmine on parim kontroll teie koera harjutuse omandamise kohta.

Käsklus õpitud, ei tohi lasta koeral seda ära unustada. Alati, kui koer teid näeb ja tahab rõõmust hüpata, pange ta istuma, kummardage tema poole ja kiitke. Sellise püsiva treeninguga on võimalik koera rõõmuhüpped peremehe poole asendada sellega, et koer hoopis istub ja ootab peremehe hellitusi. Treening lõpetatakse käsklusega “JALUTA”.

“ISTU“ PAIGALE JÄÄMISEGA

Kui käsklus “istu” on omandatud, jätkatakse käskluse treenimist, pannes koera (kõigepealt) istuma ja hakates temast eemalduma. Kuna harjutus distsiplineerib koera väga hästi, soovitatakse seda lisaks teenistuskoertele kõigile koertele.

Algetapil õpetage koera jalutusrihma otsas, jääge jalutades algul ise seisma ning pange koer käsklusega “ISTU” istuma. Kiitke koera seepeale niikaua, kuni ta istub. Pikendage järjest istumise aega. Andke käsklust “ISTU” algul hästi aeglase käimise ajal. Edaspidi kiirema kõnnaku ajal.

Raskused algavad kohe, kui tahame koerast eemale minna. Koer tahab peremehele järele tulla. Et seda koera jaoks kergendada, paneme koera enda kõrvale istuma, kiidame ja eemaldume koerast selg ees,  andes samal ajal käskluse “ISTU”. Vahemaa ei tohi alguses suur olla, piisab ühest meetrist. Ka aeg, mil koer kohal istub, ei tohi pikk olla. Harjutust õpetades suurendage järjest vahemaad. Jälgides, et jalutusrihm ei läheks pingule, kui aga pikkusest ei jätku, võib rihma koera nägemata maha poetada. Koera juurde tagasi minge samuti aeglaselt ja korrake mõne korra käsklust “ISTU”. Eriti siis, kui koer kibeleb ja on näha, et kavatseb tõusta.

Peab jälgima, et käsklus ei kõlaks tõredal ega meelitaval toonil (esimesel juhul võib koer aru saada, et midagi on valesti, teisel juhul aga käsklust meelitusena ja peremehe juurde tormata). Kiita võib alles siis, kui harjutus on korda läinud - olete koera juures tagasi ja koer ei ole paigast liikunud ning istub. Kui koer on juba harjutuse omandanud, võite koos vahemaa suurendamisega ka koerale selja keerata.

Edasi jätkake õpetamist aeglase jalutamise pealt, jäädes käskluse “ISTU” andes ka ise seisma. Koera kuuletudes liikuge ise edasi ning jälgige silmanurgast koera käitumist. Kui ta tõusta kavatseb, korraka käsklust “ISTU”.

Kui koer täidab käsku ebakindlalt või jääb lihtsalt seisma (ei istu), võib kasutada järgnevat võtet: võtke kaasa 50 cm pikkune vits (et koer ei näe). Käsklusega “ISTU” lööge üheaegselt kergelt paremas käes asuva vitsaga selja tagant koera nimmele.

KÄSKLUSE “JALUTA“ ÕPETAMINE

Ka koer peab aeg-ajalt saama ennast vabalt tunda ja puhata, et pingetest vabaneda. Selleks on käsklus “JALUTA” (antakse leebel toonil, kuid selgelt, kõlavalt - kõik raske on juba seljataga) koos þestiga - parema käega, peopesad allapoole, viibatakse selles suunas, kuhu soovitakse, et koer läheks ja lastakse käsi uuesti alla, samal ajal kallutatakse oma keha ettepoole.

Lähtepositsiooniks on käskluse õpetamise juba algul tuntud “SIIA” - koer istub peremehe vasaku jala kõrval. Harjutuse õpetust alustatakse jalutusrihma kasutades. Peale käskluse “JALUTA” ja vastava þesti andmist, liigub peremees paar sammu koeraga kaasa. Seejärel lastakse koeral vabalt jalutada. Kui koer on 2-3 minutit jalutanud, kutsutakse teda uuesti käsklusega “SIIA” peremehe juurde, kiidetakse, silitatakse, antakse koeramaiustust ja korratakse harjutust uuesti.

Paralleelselt käskluste “ISTU”, “KÕRVAL”. “SEISA”, “LAMA”A jt omandamisel kasutatakse neid ka käskluse “JALUTA” lähtepositsioonina. “JALUTA” loetakse kinnistatuks, kui koer peale esimest käsklust ja þesti võtab igas olukorras olenemata lähtepositsioonist vaba asendi, kuid ei jookse peremehe juurest minema.

Võimalikud vead:
- Ootamatud tõmbed rihmast. Toores ümberkäimine koeraga (nii kaotatakse kontakt oma õpilasega).
- Koer otsib maast ja sööb juhuslikku toitu, ajab kasse, teisi koeri, jalgrattureid, linde jne. Teda tuleb jälgida,  et koeral ei tekiks käskluse “JALUTA” ajal ebasoovitavaid harjumisi.
- Liiga kiire üleminek rihmata harjutamisele.

Ain Starast ja Peeter Pahk
Algmaterjalina on kasutatud erinevaid allikaid.